Kuidas baikerid tervitavad, sõidavad ja sõpru meenutavad

Keegi ei õpetanud seda sulle. Lihtsalt nii on kombeks. Mõnes riigis on see välja sirutatud käsi, teises kaks sõrme, aga mõte on üks: «Ma näen sind, me oleme ühel teel».

Selliseid väikseid reegleid on mootorratturitel palju. Kui keegi seisab teepeenral katkise mootorratta ja telefoniga käes, peetakse möödasõitu kohmakaks. Peatutakse ja küsitakse, kas abi on vaja. Paljud riputavad mootorratta külge väikese kellukese. Öeldakse, et see peletab tee kurje vaime, mis raami külge klammerduvad. Sellesse ei pea uskuma, aga kelluke heliseb ja temaga on kuidagi lõbusam sõita.

On ka suuri traditsioone. Kevadel avatakse hooaeg ühise sõiduga, sügisel suletakse see samamoodi. Klubid kogunevad iga-aastastele kokkutulekutele, panevad telgid püsti, grillivad liha ja vaidlevad, kelle mootorratas on valjem. Klubidel on oma embleemid ja värvid, ja neid kantakse uhkusega, aga reeglite järgi: võõrast embleemi selga ei pane.

Kõige liigutavamad sõidud on need, mis lähevad sõprade ja tuntud sõitjate mälestuseks. Kolonn liigub aeglaselt, tuled põlevad ka päeval ja lõpus seisavad kõik vaikselt memoriaali juures. Kõrval toimuvad heategevussõidud: sellistel päevadel koguvad baikerid raha või kingitusi lastele ja haiglatele, vahel aga sõidutavad lihtsalt lapsi, kelle elus jääb rõõmust puudu.

Nõnda elabki see ebatavaline pere: ilma valjude sõnadeta, ülestõstetud käega teel ja tassi kuuma teega peatuses.